Rubriik: Eesti blogi

Erisoodustust saab osutada ainult ettevõttega seotud inimesele, sest see on osa töötasust, mis on tavaliselt makstud mitterahalises vormis. Tegemist on kuluga, mida maksu- ja tolliamet loeb palgaga sisuliselt võrdväärseks, nõudes sellelt peaaegu samaväärset maksustamist. 

Erisoodustus on kaup või teenus, mida tööandja töötajale annab tasuta või soodushinnaga ning see kaup või teenus ei ole sisult töötaja tööks vajalik. Seega olenemata hinnast ei ole tööriided ja kontoritarbed erisoodustus, kuid erisoodustus on näiteks eluasemekulude katmine, ravimite ost ning tööks mittevajaliku koolituse eest tasumine. Toome mõned enimküsitud näited töötervishoiu valdkonnast. 

Maksu- ja tolliamet (LINK: https://www.emta.ee/et/ariklient/tulud-kulud-kaive-kasum/erisoodustused) piiritleb erisoodustust väga täpselt. Näiteks ei loeta esmaabivahendite hulka tööandja poolt töötajatele ravimite soetamist, vaid nende ostmisel tuleb tööandjal arvestada maksukohustusega. Maksuriske ei ole, kui töötajate vaktsineerimine toimub tööandja kulul, ent maksurisk tekib, kui vaktsineeritakse töötajaid, kelle töökeskkond ei ole mõjutatud sellest bioloogilisest ohutegurist, mille vastu teda vaktsineeritakse. Näiteks vaktsineeritakse töötajad puukentsefaliidi vastu, kuigi kontoritöötajatel pole ohtu tööl olles sellesse nakatuda.

Kuvariga töötamiseks ettenähtud prillide ostu loetakse ettevõtlusega seotud kuluks ning samuti võib tööandja hüvitada kokkuleppel ka maksuvabalt silmakontrolliga seotud kulud. Samas silmaoperatsioon ei ole nägemisteravust korrigeeriv abivahend, vaid kirurgiline lõikus või toiming, mistõttu sellise kulu hüvitamisele maksusoodustus ei laiene.

Tööandja kohus tagada, et töötaja tervis tema juures töötades ei halveneks, seega on maksuvabad kulud, mille vajadus tuleneb otseselt töötaja töötamisest selle tööandja juures tema terviseriskide vältimiseks või vähendamiseks. Maksustamisele ei kuulu näiteks töötervishoiuarsti soovituse alusel konkreetsele isikule tulenevalt tema töö iseloomust ennetustegevuseks või taastusraviks tehtavad kulud.

Riietus võib minna erisoodustuse alla

Tööandja antava tööriietuse, kaitseriietuse ja isikukaitsevahendite puhul ei tule maksta erisoodustust, kui töö tegemise iseloomust tulenevalt on tööülesannete täitmisel vaja kanda ettenähtud tööriietust. Küll peab maksukohustusega arvestama, kui tööandja esitab oma töötajatele nõudeid tööl kantavate riiete osas, näiteks peavad töötajad klientide juures käima soliidses riietuses, aga neid rõivaid ei saa käsitleda töö- või kaitseriietena. Kui ettevõttel on ette nähtud teenindussaalides ja salongides teenindajate ühtne riietus, mida aga saab kanda ka väljaspool tööd, tuleb tööandjal määrata proportsiooni tööriiete ettevõtluses kasutamise ja isikliku tarbimise vahel. Kui töötaja tasub ise isikliku tarbimise osa eest, siis maksukohustust ei ole; kui seda teeb tööandja, siis on tegemist erisoodustusega. Maksuriski pole, kui töötaja väljaspool tööaega firma rõivaid ei kanna.

Erisoodustusteta on näiteks ka puhkeruumi või köögimööbel ja -tehnika. Samuti peab tööandja tagama töötajatele kvaliteetse joogivee koos ühekordsete või pestavate jooginõudega, sest joogivee tagamine, tulgu see siis väikestest pudelitest, veeautomaadist või kraanist, on ettevõtlusega seotud kulu ning maksukohustust ei teki. Looduslik mineraalvesi ja gaseeritud maitseta vesi loetakse samuti joogiveeks, et joogivee hulka ei arvata maitsestatud vett. Teine olukord on kohvi ja muude kuumade jookidega, mida saab kuumade jookide automaadist – kui jookide eest tasub tööandja, on tegu erisoodustusega.

Tulumaksuseaduse uusim muudatus annab võimaluse tööandjatele investeerida igas kvartalis kuni 100 eurot erisoodustusmaksuta iga oma töötaja tervisesse. See tähendab maksuvaba hüvitist tervise- või spordikulude eest, kuid ainult juhul, kui toetust võimaldatakse eranditult kõigile töötajatele. Samas töötaja jaoks on tervise edendamise teenuse kasutamine vabatahtlik. 

Maksuvabade tervise edendamise kulude valiku võimalus on töötajate aga jaoks tegelikult väga lai: avaliku rahvaspordiürituse osavõtutasu, sportimis- või liikumispaiga regulaarse kasutamisega otseselt seotud kulutused, kulutused tervishoiutöötajate riiklikusse registrisse kantud või vastavat kutsetunnistust omava taastusarsti, füsioterapeudi, tegevusterapeudi, kliinilise logopeedi või kliinilise psühholoogi teenustele ning ravikindlustuslepingu kindlustusmakse. Lisaks kuuluvad siia alla tööandja olemasolevate spordirajatiste ülalpidamiseks tehtavad kulutused. Summa on arvestatud koos käibemaksuga ning töötaja tarbeks tehtud tervise- ja spordikuludelt ei saa sisendkäibemaksu maha arvata.

Seejuures võib 100 eurot kasutada korraga ühel päeval või kolme kuu jooksul, ent raha ei saa anda kasutada teiste töötajate käsutusse ega kanda üle kanda järgmistesse kuudesse. Kulu kandmiseks on vajalik kuludokument ning vajalik on pidada isikupõhist arvestust. Oluline on teada, et maksusoodustuse alla ei käi sporditarvete ja riiete ost ja rent ega lisateenuseid nagu transport, toitlustus, parkimine või garderoobitasu. Samas laieneb maksusoodustus ka väljaspool Eestit tehtud spordi- ja tervisekuludele. 

Tervise- ja spordikulusid saab maksuvabalt hüvitada töötajale, ametnikule, juhtimis- või kontrollorgani liikmele, samuti füüsilisele isikule, kes müüb tööandjale kaupu pikema aja jooksul kui kuus kuud. Samuti töövõtu-, käsundus- või muu võlaõigusliku lepingu alusel töötavale või teenust osutavale füüsilisele isikule. Välistada võib siiski lühiajalise käsunduslepinguga töötajad, nagu tööampsajad, eksperdid, retsensendid või vabakutselised kaastöötajad. Tulumaksuseadus lubab küll neile maksuvabalt tervise edendamise kulutusi teha, aga soodustuse mittepakkumist ei loeta rikkumiseks. Ja kui ühel töötajal on mitu tööandjat, võib iga tööandja talle kohaldada 100 euro ulatuses tervise- ja spordikulude maksusoodustust.

Maksusoodustus laieneb ka tööandja olemasolevate spordirajatiste ülalpidamiseks tehtavatele kulutustele, välja arvatud investeeringud. Piirmäära suuruseks on samuti 100 eurot kvartalis töötaja kohta ning kasutada saab nende töötajate piirmäära, kes tööandja spordirajatisi kasutavad. Sellisteks kuludeks on näiteks ruumi ja seadmete remont, koristamine ning jooksvad kulud, nagu elekter ja vesi.

Seaduse järgi saab hüvitist töötajale maksta sõiduauto kasutamise eest, mis ei ole tööandja omanduses ega valduses. Sõiduauto ei pea olema ka kasutaja isiklikus omanduses, kuid tuleb tõendada selle kasutusõigust kas volikirja või registreerimistunnistuse alusel.

Vabariigi Valitsuse 14.07.2006 määrusega nr 164 saab maksta hüvitist sõiduauto kasutamisel tööalaste sõitude puhul ametnikule, töötajale ja juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele, ent mitte äriühingu omanikule või võlaõigusliku lepingu alusel teenust osutavale isikule. Sõiduautoks loetakse M1- ja M1G-kategooria sõidukeid, aga puudega isiku puhul võib erandina hüvitada ka teiste mootorsõidukite kasutamise kulud.

Hüvitise maksmine vormistatakse tööandja poolt kirjalikult ja seal peavad olema märgitud hüvitist saava isiku andmed, hüvitise suurus ja sõidu kuupäev või periood, mille jooksul tehtud sõite hüvitatakse. Maksuvaba hüvitist saab maksta vaid siis, kui töösõitude kohta peetakse arvestust ehk sõidupäevikut. See sisaldab sõiduautot kasutava isiku andmeid, sõiduauto riikliku registrimärgi andmeid, läbisõidumõõdiku alg- ja lõppnäitu iga töösõidu korral ning sõidu kuupäeva ja eesmärki iga sõidu korral. Kui isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist makstakse arvestust pidamata, on tegemist deklareeritava palgatuluga.

Sõidupäeviku alusel saab hüvitada töösõite kuni 30 senti kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 335 eurot ühes kalendrikuus tehtud sõitude eest. Hüvitist saab maksta töötajale ka summeeritult mitme kuu kohta kokku. Piirmäärasid ületav hüvitise summa loetakse aga erisoodustuseks. Hüvitis sisaldab kõiki auto tavapärase kasutamisega seotud kulutusi nagu kütus ja kindlustus, aga mitte teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel makstavat parkimistasu. 

Elu- ja töökoha vahelisi sõite saab töösõitudena käsitleda, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga või töötaja elukoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel töökohast. Sel juhul saab neid sõite maksuvabalt hüvitada üldise piirmäära ehk 335 euro ulatuses. Puudega isikule saab hüvitada piirmäärade ulatuses elu- ja töökoha vahelised sõidud, kui nende kohta peetakse arvestust ning kui ei ole võimalik kasutada ühistransporti või kui selle kasutamine põhjustab isiku liikumis- ja töövõime olulist langust.

Kõige keerukam tundubki harilikult töötajatele ja tööandjatele just see sõidupäeviku pidamine. Ent kui seda ei peeta, tekib ettevõttele maksurisk, kuna on tõendamata maksuvaba hüvitise põhjendus. Sõidupäeviku täitmise variante on aga tegelikult mitmeid: seda võib pidada käsitsi kaustikusse või arvutisse kirjutades, aga samuti on tänapäeval olemas ka juba oluliselt mugavamad GPS-i põhised süsteemid, mis salvestavad automaatselt kõigi sõituide ajad ja pikkused töökoha ning objektide või klientide vahel.

Ühemeheettevõtete ning väikefirmade juhtidel on tihti murekohaks kulutuste jagamine kahe rahakoti vahel, eriti on see päevakorda tõusnud nüüd, mil aina rohkem inimesi töötab kodukontoris. 

Ettevõtluskuludega on laias laastus asi lihtne: ettevõtluse alustamise ja arendamise kulud on firmakulud, mille alla selgelt isiklikuks hüveks tehtavad kulutused ei lähe. Kuidas aga teha vahet kodukontori puhul, kui äriettevõtte kontor on juhatuse liikme/töötaja kodus? Kodukontorikulud peavad olema ettevõtlusega seotud ehk vajalikud töö tegemiseks, seega tuleks märkida kuludeks need esemed ja teenused, mis on iga kontori puhul tavapärased kulutused – paber, kirjutusvahendid, printer, arvutitool, internet.

Kui elukohast ja varast on osa kasutusel isiklikuks otstarbeks ning osa äritegevuseks, peab leidma proportsiooni tegeliku kasutuse, pindala suhte ja ajalise määratluse järgi ning samamoodi proportsionaalselt tuleb jagada kahe vahel kommunaalkulud nagu elekter, vesi ja üür. Proportsioonid on soovitav fikseerida kirjalikult. Kasutades isikliku mööblit ja tehnikat, maksukohustust ei teki. Kontori töövahenditest on maksuvabad need kulud, mida kasutatakse töö tegemiseks, kusjuures siia alla kuulub ka töökohas ehk kodukontoris tehtav viimistluse kulu. Samas kui sisustus, maalid, vaibad või taimed pole eristatud ülejäänud kodust, tuleb leida proportsioon, ses ettevõtte poolt kogukulu kattes maksustakse isikliku tarbimise osa erisoodustusena.

Rentides oma kodus kodukontori jaoks ühte ruumi, tuleb jälgida, et selle rendihind oleks turuhinnas. Tegemist on töötaja jaoks maksustatava tuluga, millelt tööandjal tuleb tulumaks kinni pidada. Samas kui on tegemist vaid osalise kulude kompenseerimisega, pole see eraisiku jaoks maksustatav. Televisiooni-, interneti- ja telefonikõnede arved võib vormistada firma nimele, kuid hüvitada tuleb ettevõttele erakasutuse osa. 

Üks oluline vahe tavapärase ja kodukontori vahel on külaliste vastuvõtukulud toitlustusele, majutusele, kingitustele või transpordile. Kui kodukontoris töötav inimene viib aga äripartnerid lõunale või teeb neile kingitusi, tuleb tehtud kulutused igakuiselt deklareerida.