Isikliku sõiduauto kompensatsioon

Seaduse järgi saab hüvitist töötajale maksta sõiduauto kasutamise eest, mis ei ole tööandja omanduses ega valduses. Sõiduauto ei pea olema ka kasutaja isiklikus omanduses, kuid tuleb tõendada selle kasutusõigust kas volikirja või registreerimistunnistuse alusel.

Vabariigi Valitsuse 14.07.2006 määrusega nr 164 saab maksta hüvitist sõiduauto kasutamisel tööalaste sõitude puhul ametnikule, töötajale ja juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele, ent mitte äriühingu omanikule või võlaõigusliku lepingu alusel teenust osutavale isikule. Sõiduautoks loetakse M1- ja M1G-kategooria sõidukeid, aga puudega isiku puhul võib erandina hüvitada ka teiste mootorsõidukite kasutamise kulud.

Hüvitise maksmine vormistatakse tööandja poolt kirjalikult ja seal peavad olema märgitud hüvitist saava isiku andmed, hüvitise suurus ja sõidu kuupäev või periood, mille jooksul tehtud sõite hüvitatakse. Maksuvaba hüvitist saab maksta vaid siis, kui töösõitude kohta peetakse arvestust ehk sõidupäevikut. See sisaldab sõiduautot kasutava isiku andmeid, sõiduauto riikliku registrimärgi andmeid, läbisõidumõõdiku alg- ja lõppnäitu iga töösõidu korral ning sõidu kuupäeva ja eesmärki iga sõidu korral. Kui isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist makstakse arvestust pidamata, on tegemist deklareeritava palgatuluga.

Sõidupäeviku alusel saab hüvitada töösõite kuni 30 senti kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 335 eurot ühes kalendrikuus tehtud sõitude eest. Hüvitist saab maksta töötajale ka summeeritult mitme kuu kohta kokku. Piirmäärasid ületav hüvitise summa loetakse aga erisoodustuseks. Hüvitis sisaldab kõiki auto tavapärase kasutamisega seotud kulutusi nagu kütus ja kindlustus, aga mitte teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel makstavat parkimistasu. 

Elu- ja töökoha vahelisi sõite saab töösõitudena käsitleda, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga või töötaja elukoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel töökohast. Sel juhul saab neid sõite maksuvabalt hüvitada üldise piirmäära ehk 335 euro ulatuses. Puudega isikule saab hüvitada piirmäärade ulatuses elu- ja töökoha vahelised sõidud, kui nende kohta peetakse arvestust ning kui ei ole võimalik kasutada ühistransporti või kui selle kasutamine põhjustab isiku liikumis- ja töövõime olulist langust.

Kõige keerukam tundubki harilikult töötajatele ja tööandjatele just see sõidupäeviku pidamine. Ent kui seda ei peeta, tekib ettevõttele maksurisk, kuna on tõendamata maksuvaba hüvitise põhjendus. Sõidupäeviku täitmise variante on aga tegelikult mitmeid: seda võib pidada käsitsi kaustikusse või arvutisse kirjutades, aga samuti on tänapäeval olemas ka juba oluliselt mugavamad GPS-i põhised süsteemid, mis salvestavad automaatselt kõigi sõituide ajad ja pikkused töökoha ning objektide või klientide vahel.